Ülerahvastatus (Grete Ly Pindma G1)
Probleeme, mis ülerahvastatusega kaasnevad, on palju. Väga palju. Näiteks ei ole probleem selles, et inimesed Maale ära ei mahuks, sest siin planeedil on küllalt ruumi. Kuid kas meil on ka piisavalt ressursse, et kõigil neil inimestel oleks kõht täis ning katus pea kohal? Lühidalt öeldes, ei. Kahjuks pole aga palju võimalusi olukorra parandamiseks, mis ühiskonnas aktsepteeritavad oleks. Oma liigikaaslaste arvu ei saa vähendada mõne viiruse levitamise või massimõrvadega. Samuti ei saa vabas riigis ka päris keelata inimestel laste saamine. Ülerahvastatuse probleemiga tuleks hakata tegelema kohe, enne kui mõni surmav viirus seda teeb.
Selleks, et vähendada sündimust, tuleks eelkõige rahvast harida sellest, mis nende ümber toimub. Inimesed peavad mõistma, mida 3 või rohkema lapse sünnitamine maailma mastaabilt endaga kaasa toob. Me ei saa ja ei tohi eeldada, et kõik on probleemist sama teadlikud. Antud samm tuleks eelkõige suunata arengumaadele, samuti noortele.
Koolides tuleks panna rohkem rõhku seksuaalharidusele, sest hetkel saavad noored enamus oma informatioonist internetist või omast kogemusest. Lahenduse tulemusena väheneks loodetavasti noorte rasestumine hooletuse või teadmatuse tagajärjel.
Kui aga on juhtunud, et naine on jäänud vastu oma tahtmist rasedaks, ei ole tal palju võimalusi. Kõige kindlam oleks teha abort, et laps, keda pole tahetud, ei satuks ema kätest lastekodusse. Kahjuks ei luba seadus aga igal pool maailmas aborti teha ning seetõttu tuleks see legaliseerida.
Lisaks eelnevale aitaks laste saamist vähendada ka rohkelasteliste perede maksude tõstmine, mille käigus maksu protsent tõuseks iga peres elava lapse pealt. Selle tagajärjel otsustaksid majanduslikes raskustes pered pigem vähema arvu laste kasuks, mis aitaks ka lapsi, andes neile parema elu ning rohkem võimalusi.
Hetkel on klassikaline pere maailma seisukohalt selline, kus mees käib tööl ning teenib raha ja naine on kodus ning sünnitab ja kasvatab lapsi. Naiste palkade tõustes otsustaks aga paljud naised tööl käimise kasuks ning laste sünnitamine jääks tagaplaanile.
Kokkuvõttes ei ole palju, mida me saaks rahvaarvu vähedamise heaks teha. Inimesed peavad ise aru saama, kuidas nende tegevus mõjutab ülejäänud maailma ning järgnevate põlvkondade elusid. Kui mitte miski muu ei aita, siis peame me lihtsalt leidma mõne muu planeedi, kuhu kolida.
Alexandra Paul räägib, kuidas rahvaarv on aastate jooksul kasvanud ning mis on selle põhjused ja tagajärjed.
Ületarbimine (Ronja Soopan)
Ülerahvastusega käsikäes käib ka ületarbimine, sest loogiliselt võttes – mida rohkem inimesi, seda rohkem ka tarbitakse. Esimese hooga võib tunduda, et kuna ülerahvastatus on rohkem kolmandate riikide probleem, siis küllap ka ületarbimine, kuid nii pole üldse mitte. Kõige suuremad ületarbijad on hoopis rikkad ülerahvastatud riigid (USA, Hiina jne.). Kuigi kõik on teadlikud, et ületarbimine on paljude loodusreostuste, maavarade liigkasutamise ja kogu prügiga seotud probleemide alge, siis seda lahendama pole inimesed üldse nii varmad.
Kõige paremini saaksid olukorra leevendamisele kaasa aidata muidugi firmad ise, kes meile asju toodavad. Küll aga pole neil väga motivatsiooni seda teha, sest võimalikult suure kasumi saamiseks on neil kasulikum toota ebakvaliteetseimad, kiirelt läbi kuluvaid asju, et inimesed ikka kindlasti ruttu uue ostaks. Seetõttu võiks näiteks riigi tasandil erinevate toetuste jagamisega motiveerida firmasid tootma kauemkestvaid, taaskasutatavaid tooteid. Eriti tore oleks muidugi, kui firmad seda omal initsiatiivil teeksid, palju häid näiteid on juba olemas – joogitootjad eelistavad plastikpudelitele taaskasutatavaid klaaspudeleid, Starbucksis (ja ka muudes kohvipoodides) müüakse oma logoga kohvitermoseid, kui klient laseb oma kohvitermosesse kohvi teha on jook talle soodsam.
Teadliku tarbijana saavad probleemi lahendada ka kõik inimesed. Esimene samm on alati poes mõelda, et kas mul on seda mida ma ostma hakkan ka tegelikult vaja. Riiete ostmisel eelistada vastupidavaid ja kestvaid asju odavatele, kiirelt koledaks minevatele asjadele, mille kandmisaeg on ainult paar kuud. Teiseks, valida alati taaskasutatavaid tooteid. Pigem investeerida näiteks elektrihambaharja, mis puhastab paremini su hambaid kui tavaline, ning mis peab vastu aastaid kauem. Vahetades tavaliselt hambaharja iga 3 kuu tagant, jääb elektrihambaharjaga kokku 10 aasta jooksul ostmata 40 tavalist hambaharja. Austraallased viskavad iga aasta ära 30 miljonit hambaharja, tekitades ainult hambaharjadega juurde 1000 tonni plastikprügi.
Mõjutada saaks inimesi ka läbi sotsiaalkampaaniate, mis populariseeriksid taaskasutatavate asjade eelistamist.
Ületarbimine on probleem, mille lahendamiseks on vaja kõigi inimeste panust, muuta saab asju vaid isiklikul tasandil.
Linnastumine (Kärt Koppel)
Hetkel kolivad paljud inimesed linna lootuses, et leiavad sealt endale parema töökoha ning ilusama kodu. Tulenevalt sellest, et enamus rahavastikust (umbkaudu 54%) elab linnades, seisavad inimesed silmitsi mitmete tõsiste probleemidega näitekst reostatud õhk ja ümbruskond, nõrgem haridus, töötus, halvem tervishoid jpt. Millegipärast kiputakse nende probleemidega intensiivselt tegelema alles siis, kui viimane häda on käes. Palju mõistlikum oleks rakendada lahendusi enne, kui probleemid jõuavad haripunkti, kokkuvõttes tuleks selline lähenemine odavam ja väiksemate ohverdustega.
On selge, et intensiivse linnastumise parandamiseks tuleb teha rahalisi investeeringuid. Esimene loogiline samm oleks panna valitsus mõistma, et linnastumise näol on tegemist reaalse probleemiga ja seda saab parandada vaid nende abiga. Kui hetkel linnastumise probleemide lahendamisse hetkel investeerida siis oleks probleemist lahenemine kiirem ja efektiivsem. Tänapäeval saavad paljud inimesed oma tööd teha arvuti tagant, olles ise kodus. Üks lahendus linnastumise vähendamiseks oleks linnade lähedale rohelise keskkonna põhimõtetel elamurajooni rajamine. Seal saaksid töötada inimesed, kelle töö seisneb suuresti arvuti kasutuses.
Üheks suurimaks probleemiks linnastunud keskkonnas on töökohtade ja tööjõu puudus. Kuigi on olemas nii töökohad kui tööjõud, juhtub tihti, et vabadele töökohtadele ei ole kvalifitseeritud kandidaate. Sellises ümbruskonnas peaks keskenduma erinevate koolituskeskuste loomisele, et ka inimesed, kes ei ole lõpetanud ülikooli või omandanud keskharidust, oleksid võimelised kandideerima töökohtadele. Ilmselgelt ei saa oodata, et ilma keskhariduseta õpetajaks saab kanditeerida, kuid on ka hulk lihtsamaid ameteid, kuhu saaks kanditeerida peale vajalike koolituste läbimist.
Ummikud ja ja transpordiga tulenev õhureostus on paljudes suurlinnades suureks probleemiks. Kuskilt ühiskonnast on tulnud arusaam, et auto peaks olema igapäevaseks liiklusvahendiks ning neid peaks igas perekonnas olema vähemalt kaks. Kuid tihtipeale on vahemaad lühikesed ja neid on võimalik väga edukalt ka jala või ühistransporti kasutades läbida. Juba hetkel tegeletakse ühistranspordi kasulikkuse reklaamimise ja uuendamisega, kuid selle võimendamiseks võiks korraldad erinevaid kampaaniaid, mis motiveeriks inimesi veel enam ühistransporti kasutama nt. erinevad kingitused või soodustused.
Üks tähtsamaid uuendusi/lahendusi, mis tuleks sisse viia oleks inimeste keskkonna teadlikuse tõstmine. Paljud ei oskagi näha linnastumist kui probleemi või siis ei oska midagi selle parandamiseks välja mõelda. Nt võiks meedias olla linnastumisest rohkem juttu, kuid realistlikus võtmes muidugimõista on linnastumisel ka positiivseid külgi ja ainult negatiivse rõhutamine ei paneks inimesi uskuma.
Linnastumine on probleem, kuid hetkel veel sellises staadiumis, et seda saab parandada. Mida rohkem inimesi korraga probleemiga tegelevad, seda kiiremad on lahendused tulema.
Plastik ja prügi (Kaisa Hanna Parel)
Rahvastiku ja tarbimise suure kasvuga kaasnevad tõsised probleemid ka prügi valdkonnas, sest mida rohkem on inimesi, kes palju tarbivad, seda rohkem jääb neid tooteid ja nende pakendeid ka üle. Prügihunnikud kasvavad hirmsa kiirusega ja me kui see nii jätkub, on kogu maailm varsti üks suur prügihunnik. Me peame midagi tegema!
Üks suur asi, millega kõik inimesed selle probleemi lahendamisele kaasa saavad aidata, on taaskasutus. Sellest räägitakse palju ja on mitmeid organisatsioone ja programme ja kampaaniaid, millega üritatakse taaskasutamist õhutada (näiteks Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus, European Association of Plastics Recycling and Recovery, Bureau of International Recycling jne). Mitmed tootjad kasutavad ka juba taaskasutatud materjale, mis aitab kindlasti ka palju kaasa (näiteks supermarketiketid Selver, Prisma müüvad taaskasutatud materjalidest prügikotte, suur kett Starbucks kasutab kõikide topside, salvrätikute jms jaoks taaskasutatud materjale). Materjale taaskasutades ei kuhju need mitte prügimäel, vaid saavad sisse uue elu. Iga inimene saab sellele kaasa aidata, sorteerides oma prügi. Biolagunevad jäätmed saab panna kas oma kompostihunnikusse või eraldi prügikasti, need lagunevad looduses ise ära. Plastik on kindlasti oluline välja sorteerida, sest see on loodusele väga kahjulik, plastikut taaskasutatakse ja toodetakse uusi kilekotte jms. Paber ja papp tuleks eraldada, ka nendest materjalidest saab uued toota või näiteks ära põletada. Ülimalt oluline on eraldada metallid ja eriti elektroonilised jäätmed, sest need teevad loodusesse sattudes palju kahju.
Veel üks lahendus sellele probleemile on lihtsalt vähem tarbimine. Kui ostad vähem asju, siis lõpuks ju ka viskad ära vähem asju ja nii vähenebki prügi hulk. Aitaks ka see, kui valitsus määraks kindlad limiidid, kui plaju inimesed tohivad asju ära visata, äkki see paneks rahva mõtlema ka selle üle, kui palju nad ostavad.
Prügiprobleemi üks suur tahk on plastik. Enamus asjad, mida inimesed tarbivad, on pakitud plastikusse, mis on küll odav materjal, kuid mis ei lagune looduses ning tekitab probleeme. Plastiku kasutamist tuleks tingimata vähendada, kõik tootjad peaksid pakenditeks vähem platikut kasutada või kasutada vähemalt taaskasutatud plastikut. Ei ole mõtet kõiki tooteid plastikusse pakkida, kui see loodust nii palju kahjustab. Samuti võiks inimesed lõpetada selle tohutu kilekottide kasutamise, vaid eelistada paberkotte või taaskasutatud kilekotte, mis ei ole loodusele nii ohtlikud.
Mida teha aga juba olemas oleva suure prügihulgaga? Esiteks tuleks lahendada prügi valedesse kohtadesse sattumise probleem. Praegu vedeleb prügi mitmetes kohtades metsa all, meres jne. Seal ohustab see loodust ja loomi. Selleks on väga hea teha “Teeme ära” stiilis programme, et inimesed ise korjaksid seda prügi kokku, mille nemad ise on sinna tekitanud. Kindlasti tuleks veha veel kampaaniaid, et rõhutada seda, et prügi valedesse kohtadesse ei visataks. Riigid võiksid ka rohkem investeerida sellesse, et see prügi saaks kokku korjatud. Veel üks probleem on see, et rikkamad riigid saadavad väikese tasu eest oma ohtlikud jäätmed vaestesse riikidesse, kus ei osata nendega ümber käia ja kus need tekitavad palju kahju. Selline käitumine tuleks rahvusvaheliste organisatsioonide poolt kindlasti ära keelustada, kõik riigid peavad enda rahva tekitatud probleemidega ise tegelema, ohtlikud jäätmed ära sorteerima ja need vastavalt vajadusele ära töötlema. Siiski on meil juba praegu suured prügihunnikud, millega tuleks tegeleda, aga keegi ei tea, kuidas oleks õige nendega käituda. On pakutud lahenduseks hakata seda prügi põletama, kuid niimoodi võivad eralduda keskkonnale ohtlikud gaasid. Oleks võimalik saata prügi kosmosesse, kus see ei tohiks kellelegi/millelegi liiga teha, kuid see oleks väga-väga kallis. Seega ei tea keegi täpselt, mida selle prügiga peale saaks hakata.
Prügiprobleemide lahendamiseks saab iga inimene kaasa aidata, aga midagi peaksid ette võtma ka suurtootjad ja riigid, kes saaksid aidata probleeme nii ennetada kui ka tegeleda juba tekkinud kahjuga. Igaüks peaks oma ellu sisse tooma kolm suurt põhimõtet: reduce (vähenda), reuse (taaskasuta), recycle (sorteeri prügi)!
loodusliktik 